Sel aastal oli väga kehv suvi ja pikalt vihmane sügis. Ootasin oktoobrit ja plaanitud reisi Gruusiasse. Lootsin, et seal on ilm soe ja mõnus, tegelikult päris nii ei olnud. Sooja ilma saime nautida vaid esimesed 3 päeva Tbilisis ja Kahheetias. Nädal enne reisi selgus aga, et Anne ei saagi kaasa tulla, keegi teine otsustas tema eest mida ta oma puhkusega peale hakkab ja kuidas oma raha kulutab. Kas pole imelik, ootamatu, lapsik käitumine? Ja mina olin seega ilma sõbrata, no mis Sa ütled!
Reis oli mitmekesine, sõitsime palju ringi ja nägime Gruusia eri paiku. Kuulsamaid (Tbilisi, Borjomi; Kindzmarauli) ja vähemkuulsamaid (Sighnaghi, Gudauri) kohti jäi tee peale piisavalt.
Mirjam, meie armas reisijuht, oli väga lahke ja tundis elu-olu väga hästi. Kõik oli ära korraldatud, näiteks meie esimene öömaja Tbilisis mingisuguses hostelis(?), kus külalised magasid põrandal ja pesemisvõimalused olid ülimalt ebamugavad. Mina ennast näiteks ei pesnudki.
Või hoopis imearmsas linnakeses Sighnaghis, kus noored vastabiellunud veedavad mesinädalaid ja Gudauri suusakeskuses, kus uus uhke ja huvitav hotell meelitab talvel rohkelt mäesuustajaid Kazbegi jalamile.
Gruusia on kindlasti täna veel kontrastide maa, kus palju on vaesust (kerjused tänaval, lehmad hulguvad nagu koerad) kuid mobiililevi on kõikjal ja uus valitsus ehitab kaasaegseid elamuid/asutusi.
Olen kogemuse võrra rikkam, imelilusad mäed ja vaated saadavad kõikjal sel maal. Viinamarjad ripuvad igal perel oma aias ja inimesed on väga lahked ja avatud.
Mis mulle kõige rohkem muljet avaldas?
Ilmslet ikka mäed, nagu kõigile meile eestlastele, sest meie maa on ju nii tasane. Mis veel? Gruusia laulud ja tantsud, need on väga omapärased ja ainuomased. Ka meie õppisime laulma pisut nagu grusiinid, kuigi see ilmselt kõlab vägagi eestipäraselt.
10 päeva oli pikk aeg kodust eemal olla koos võõraste inimestega. Õnneks on see möödas ja kogu reis lõppes õnnelikult.
